Friday, April 5, 2013

Väike saladus

Tsauki!

Tunnen sügavat kohustust juaba mitemendat päeva teile siia kirjutada. Hetkel on mul vaba tund. Siinse tunniplaani kehvem osa ongi see, et väga palju on vabasid tunde, mis teevad mu koolipäeva tüütult pikaks. Tervelt kaks korda nädalas lõpeb mu koolipäev pool VIIS!! Teine kaks korda lõppeb 15.45. Ja teisipäev on see päev, kus ma saan kell 3 või varemgi vabaks (oleneb, kas klassijuhataja tund toimub). Üks tund on selles koolis 45 minutit. Nii, mida ma siis vahpeal teinud olen?

Üks tipphetki minu vahetusaasta juures on kindlasti see, et käisin Amsterdami jalgapalli areenal Eesti vs Hollandi jalgpalli matši vaatamas. Emotsioonid olid meeletud. Kõige kurvem asja juures oli see, et istusin hollandlaste publikus. Eks ma siis üksida kisasin ja lehvitasin oma tillukest Eesti lippu Eesti auks. Kõige piinlikum hetk oli siis, kui oli hümni laulmise aeg. Kõik hollandlased minu ümber vaatasid mind ja kuulasid huviga minu prääksumist. Sel hetkel olin ma kergelt öeldes pahane, et meie hümn on nii kõrge... Hääl ei ulatu sinna kõrgele. Kuigi mängu saatus oli teada (Eesti kaotab, sest Hollandis on jalgapall väga tugev) olin see suurepärane elamus. Ma sain nii palju tähelepanu. Üks mees tegi isegi minuga pilti. Ja see atmosfäär seal oli suurepärane. Ma ei oskagi väga oma kogemsut kirjutada. Jalgapalli huvilised ehk mõistavad. Ja siuke naljakas seik ka, et üks mees tuli küsima mu käest eesti keeles, kust saab pileteid osta ning ma ei soandu vastata. See võttis mul 10 sekundit, et aru saada, mida ta ütles ning siis ma ütlesin oma hostisale: ''tickets, where can you buy tickets?'' Ma olen veits juhmard.. Hetkel on sellest isegi piinlik mõelda veits. Jalgapalli triüün publikule oli suur ning täis hollandlasti. Üks sektor oli ainult sinine (eestlased). Ja meeletult hea oli kuulda nende ergutamist. Ja muidugi kui hollandlased said värava, siis hollandlased tõusid püsti ning mina jäin istuma. Ja pärast mängu avaldasid kerget kaastunnet meie kaotuse üle, aga ma vastasin, et ma ei ole kurb.. Hollandi ju võitis. Hetkel olen kuidagi kaheks rebitud. Aga ma ei oska seda sõnadesse panna, kui lahe seal areenal oli.. Mängu lõppseisuks jäi 3:0 Hollandi kasuks. Peaks tihedamini hakkama külastama live's.


Munadepühad möödusid mul väga tavaliselt. Parim selle asja juures olid vabad peävad. Reede ning siina ka esmaspäev. Mõned koolid andsid veel lisaks vabu päevi. Näiteks minu noorema õe kool, tal oli vaba, neljap, reede, esmasp ja ka teisipäev. Minu tavalisest pikem nädalavahetus oli sisustatud vabatahtlikuks olemisega (kui ükskord alustad vabatahtlikusega, siis sellest enam väljapääsu vist ei ole). Abistasin toidlustamisega. Sööjateks olid korvpallurid üle euroopa, aga mitte Eestist. Ma lootsin väga, ma oleks kohe pikalt nendega lobisenud. Istunud kohe maha nende söögilauda ja rääkida endast tühjaks eesti keelest. Nägin ka korvpalli mängu. Ja siis avastasin, et korvpall on ikka mega äge. Ja kojutulles pajatasin kohe, et nii lahe oli mäng jne.. Ja siis pereisa ütles, et peaksime mienma vaatama siin korvpalli koos perega. Ta ütles, et ta ei saa garanteerida piletite saamist, kuid järgmiseks nädalavahetuseks on mu vahetusisa saanud minu Hollandi perekonnale piletid korvpallile. Näen ära siis hollandi parima korvpalli tiimi, kes on muide pärit Groningenist. How cool is that? Ma väga-väga ootan seda suurima põnevusega.


Eks mu eluke vaikselt veereb siin. Inimesed aga kiidavad teavani minu hollandi keelt, et kuidas ma ikka kõigest aru saan ja nii. Rääkimine on natuke kehvake, aga küll hakkan ka rääkima. Ja mõned leivad, et ma peaks ikka siia Groningeni ülikooli tulema. Ise arvan, et see ei juhtu. Ei taha kodust enam nii kaua ära olla.


Jagan teiega väikest saladust. Nimelt olen avastanud mille nimel tahan elus pingutada..
1. Eesti, minu kodu, Nõuni. Kõike ikka parema tuleviku nimel
2. Muusika. Klaveri mängimine on super mõnus tegevus. Õppimise tempo on küll natuke aeglane. Minu suurim tribüüt (loodan, et on õige sõna, mida kasutan) on see laul: http://www.youtube.com/watch?v=fluNlAQszS8 Jah, oskan seda algusest lõpuni mängida. Ja peaaegu on selge ka see lugu: http://www.youtube.com/watch?v=LGnt42d67Mc Jah, mõlemad on ka Videviku teemaga.. Aga enda kaitseks võin öelda, et Videviku soundtrack on meeletult ilus. Minu arvamust mööda. Ja muidugi ei tasuks unustada minu armastust hardstyle vastu..
Trummipõrin kolmanda armastuse jaoks...
3. Autod. Ma enam ei oska neid mööda vaadata. Kohutav kui väga kibelen auto rooli. Minu rõõmuks saan ma juba 18 sellel aastal. Kuna see juhtus, et ma juba nii vana. 17 on okei, aga 18?!?! Suurim hirm autode juures on see, et kas ma olen piisavalt andekas... Aga eks see tulevik näitab. :)


Ilm läheb meil siin järjest ilusamaks. Päike on taas viimastel päevadel nahka paitamas. Minu suurim vihavaenlane on aga tuul, mis kahjuks on alati vastu. Kooli sõites on vastutuul, koju minnes vastutuul. Kohtuav! Kohutav! Pole nalja asi sõita 18 km vastutuulega. Aga siis kui tuult ei ole on rattasõit lausa lust. Tõeline nauding.


Ja palun hoidke jätkuvalt teineteist kui ka meie Eestit!


TEIE


Friday, March 15, 2013

Mis siis, kui...

Tere! Olen täitsa elus veel.. Ei ole unustanud kodu. Hetkel istun koolis ning mul on vaba tund. Ei ole üldse tuju õppimiseks hetkel. Pea laiali otsas ning unistusi täis. Iga päevaga saan järjest selgemaks iseendas. Kuigi hollandi taevas on pilvi täis, siis minu peakeses kõik aina selgineb. Olen saanud selge pildi sellest, mille nimel peaksin tulevikus pingutama ning mille nimel elada. Naljaks on seda öelda, aga üks asi on kindel. Eestit ei ole kavas mul hüljata. Kohati on see siiani uskumatu, et ma olen siin, Hollandis! MINA OLEN SIIN! Mina, tavaline Eesti plika väiksest külast. Ma näen iga päevaga üha enam, et kui sa midagi tahad, siis KÕIK ON VÕIMALIK! Ja kui sa ei usu, siis ma näitan sulle.

Koduigatsus on üle pea kasvanud. Aasta on nii pikk aeg, kuid samas ka paras. Vahel tahaks lihtsalt lennukile istuda ja minna KOJU. Oma tuppa, oma voodisse. Tahaks kiusata oma kiisut ning kindalsti tahaks kiusata oma õde tema kassi kiusamisega. Tõsiselt igatsen oma õe vääntsutamist. Eriti igatsen tema maitsvaid võileibu ja sooja kakaod ning meie salaplaane emme ning issi selja taga (mitte midagi paha tahtlikku, lihtsalt tavapärasest rohkem kommisöömist või siis mõne nõmedast reeglist mööda hiilimine. Nagu õed ikka). Eriti tahaks oma emme toite. Hapukoort pole juba üle seitsme kuus söönud (vahel on seitse kuud täis tiksunud) ning pelmeenid. Emme, varu sügavkülm pelmeene täis. Värskelt ahjust tulnud sealiha tahaks ka. Ja juustu vorsti, musta ning peenleiba, meie saia. Viinerid! Tohutult igatsen oma kulla sõpru. Teha nendega kõige idiootsemaid asju koos. Tahaks auto rooli istuda. Tahaks hambaarsti juurde minna ning Eesti odavasse juuksurisse. Kõige lihtsam ja odavam lõikus on 15 eurot, minu kaasvahetusõpilane siin Hollandis käis juuksuris juukseid värvimas ning 60 eurot küsiti talt. Veel igatsen kõlareid, neid, mis minu kodu elutoas on. Tahaks kuulata muusikat nii kõvasti, et mu kõrvadel on valus. Mind teeb väheke õnnelikumaks fakt, et ma olen kodus vähem kui nelja kuu pärast, kuid see mõte tekidab ka minus paanikat. Mis mõttes ma pean Hollandist lahkuma? Mis mõttes pean ma oma tavapärasesse elu tagasi tulema? Ning mingis mõttes pean ma kõik uuesti alustama, sest kõik, mis ma maha jätsin Eestisse ei ole enam sama. Miski ei ole enam kunagi sama. Mis siis kui ma tõesti olen liiga palju muutnud. Ehk inimesed Eestis on muutnud? Mis siis kui ma enam ei sobi seltskonda? Ja fakt on see, et Hollandi on minu lemmik riik, kuid PÄRAST Eestit. Soovin, et saaksin vahemaad Hollandi ja Eesti vahel vähendada, nii saaaksin tulla siia kasvõi iga kuu. Leian, et Hollandisse tulek oli täielikult õige otsus.


Muidu eluke veereb vaiskelt mööda rattaga kooli ja koju sõites (18+18km). Koolipäevad on pikad. Tohutult pikad. Kahel päeval saan vabaks pool viis ning ülejäänud kolmel korral veerand neli. Õnneks on tihti peale esimene tund vaba või mõni tund on tühi. Vaikselt armun siin Groningeni linna. Igapeävaselt riskin siin ka katkise ratta või mõne luuga, sest liiklus hommikuti on tihe ning eks see üks võiduajamine ole ajaga. Rattaid ja autosid on palju. Ja teate küll mind, mõtlemine pole just kõige tugevam ja minu liikutused liikluses kaalutlematud. Üritan küll anda endast parima, aga see on endiselt väga-väga raske. Teed on nii väiksed ning enamus on ühesuunalised, seega saan ma iga kord väikse südame rabanduse, kui buss või auto tuhiseb must 10 cm kauguselt must mööda. Kõik toimub nii kiiresti. Jumal tänatud, et holllandlased elavad reeglite järgi, muidu oleks hommikud ja koju minekud katastroofid. Aga siiani olen pääsenud õnnetusest ning mu sõbrad naervad minu saamatuse üle Hollandi liiklusega.

Muide, ükspäev oli siin nii soe, et ma sõitsin koju õhukese särgiga ning ikka oli palav. Seda ilma oli kaks päeva ning nüüd on taas lumi maas. Ja uskumatu, kui elavad on hollandlased päiksega. Tänavad, poed olid rahvast täis. Kõik olid rõõmsad ning elu säras sama säravalt nagu päike taevas ning siis kadus see päike ja hollandased tõmbusid tagasi. Nad tõesti vihkavad lund ning armastavad päikest ning suve.

Olge mõnusad! Loodan, et kirjutan siia peagi jälle, aga see ei ole nii lihtne kui paistab.

Thursday, January 24, 2013

Uus pere

Terekest!

Vabandan, et nii pikk paus sisse on tulnud. Vahepeal on juhtunud meeletult palju. Üritan kirjutada kiire postituse kõigest, mis pähe torkab, mis vähegi oluline on olnud. Alustada võib ehk sellest, et olen nüüd uues peres. Alustasin pika ja väga emotsionaalse postitusega sellest kõigest, kuid leidsin, et minu kirjutis on liiga sünge ja see ei lähe kokku minu praeguste tunnetega ning vanasid arme pole mõtet uuesti vüles kaevata. Niisiis, uus postitus koos värviliste tunnetega.

Elan uues peres 23. detsembrist. Päev pärast minu sünnipäeva. Lahku läksin oma vana perega soojade tunnetega (ma vähemalt ise tunnen nii). Viimasel päeval suutsin veel kausikese kildudeks kukutada, aga lohutasin end sellega, et killud toovad õnne. Sünnipäev ise möödus aga vaikselt, kuid väga armsalt. Aga uuest perest nüüd. Uus pere elab Rodenis... Oot, parandan ennast. Mina elen nüüd Roden-is. See on ''väike'' koht Groningeni lähedal. 18 km linnast ja PALJU ÕNNE MULLE! Igapäevane jalgratta sõit on veelkord pikenenud. WOOOHOO! Koju tagasi tulles ei taha ma jalgrattas isegi mitte näha! Kuid hetkel mõtlen, et arvatavasti hakkan ma jalgrattaga Eestis VEEL rohkem sõitma, sest kõik vahemaad tunduvad siis nii tillukesed selle 18 kõrval. Igapäev 36 km. Jipii! Uus kool on aga täpselt kesklinnas ning üle 1000 õpilase - minu jaoks suur kool. Ja esimesed muljed on väga meeldivad. Õhkkond on palju vabam kui Friislandis. Seal oli koolikord palju karmim, aga siin on elu nagu lill. Täna üks õpilane lakkis tunnis lause küüsi. See tajas küll imestama ja tundus kuidagi väga väär, aga mis seal ikka. Natuke ka minu praeusest perest. Pereema Tineke, Pereisa Jack - mõlemad on viiekümnendate alguses. Kaks peretütart Daisy (15) ja Eva (13) ning koer Stripe. Tohutult armas perekond! Eriti need kaks õde on nii armsad koos ning see paneb mind igatsema minu väikest õeraasu. Ja see perekond on üleüldse üks paras kamp tolguseid just nagu mina. Katus sõidab 100-ga ning naerame koguaeg. Midagi minu jaoks. Ja nad on nii hoolivad minu suhtes ning Jack ja Tineke hoolitsevad minust nagu oma lapse eest, kuid ma olen nüüd peres kõige vanem laps ja nad on natuke kohakad ning nad ei tea, kuidas peaksid käituma nii vana lapsega. Ma ju 17! Nii vana olen iseendalegi. Muide, mul on siin oma ROOSA tuba. Mu esimene ja arvatavasti viimane roosa tuba. Ja üleüldse olen siin majas nii õnnelik. Ainuke asi millega pean siin jagelema on oma igatsus tundega Eestimaa vastu. Unenägude peale mõldes, siis meenuvad ainult Eestiga seoses ehk siis minu unenägudemaailm koosneb põhiliselt ainult Eestiga seoses. Ja see magamine on üleüldse omaette teema. Pole veel tundnud nii suurt raskusi magamisega. JA eks neid pisiprobleeme ole veel, aga preagu keskendun ainult oma õnne tundele, mis võib kõlada egoistlikult, aga ma arvan, et hollandist tagasi jõudes on minu lapsepõlv läbi ja tagasi tulen noore täiskasvanuna.. Hetkel tekitab see lause mulle nalja, sest minu mõttemaailm on küll nii imelikuks kätte läinud. Mulle ikka veel meeldib ringi tõllendada ja naerda nagu 5-aastane plikatirts.Täna bussis tegin oma hostõel margi nii täis oma naermisega. Aga ma ei suutnud oma õnnetunnet sees hoida ja lasin kajakaid üle terve bussi. Asi, mida ma veel tunnen on see, et ma olen nii avatuks läinud. Uskumatu! Mina ja avatud?! Võiksin vist kõigest rääkida ilma piinlikust tundmata.

Aga kahjuks ma pean minema nüüd. Väga lühike ja kiire ülevaade mu hetke olukorrast. Nii palju on vaja veel teile rääkida! Ja kui mingisuguseid küsimusi või uudishimu on asjadest, mida ma võiks rääkida, siis küsige julgelt! Nüüdseks on olnud kerge paus Eestimaast ning üritan nüüd tagasi lainele jõud, aga see pole üldse mitte nii kerge, kui võib tunduda.

Olge paid!

PS! Hollandisse on ka jõudnud miinus kraadid ja lumi! Ma pean veel kindasti rääkima teile nalju seoses lumega! Lumi ei kuulu kohe kindlasti Hollandisse




Tuesday, November 20, 2012

Ameerika mäed

Tere-tere!

Elu läheb siin täpselt nagu Ameerika mägedel. Tõusude ja langustega. Ühe päeva jooksul suudan olla maailma kõige õnnelikum inimene, järgmisel hetkel leian ennast enda toast masenduses ning veidike hiljem kekslen ringi nagu äsja armunud. Hahahaa! Aga see ei ole nii.. Grytsje tegi eile mulle märkuse, et ma käitun nagu armunud, nagu WHAAT? See oli nii naljakas lihtsalt! Ja üleüldse on mu kodune hobi naermine ja käitumine nagu 3 aastane plikatirts. Grytsje on parim hostõde, keda tahta lihtsalt! (Eleri, Sa oled ja jääd minu kõige paremaks ja armsamaks õeks, love you. Aga sinu rõõmuks võin öelda, et ma kiusan teda ka nii nagu sindki, hiihii. Suurem õde on nii hea olla.) Ja meie Grytsjega kiusame KOOS omakorda Sijket. Hahaaa. Väiksed õed ruulivad :D

Hea uudis on aga see, et keel hakkab juba vaikselt tulema. Täna hommikul ütlesin Betsyle, kes tuli vaatama, et miks ma veel magan, et mul on esimene tund vaba ja kõike seda hollandi keeles ning ilma mõtlemata. Okei lause ise ei ole üldse raske, aga unesegaselt? See on minupuhul tase. :D Jaa täna pidin ühiskonna tunnis klassi ees ühe lause ütlema. See oli nii jube. Lause oli aga lihtne ning ette kirjutatud, aga imedeime - ma elasin selle üleee! Hea tunne on kohe. Suudan juba ka korretktseid lauseid teha. So much win! Aga nüüd on vaja saada ka sõnavara. Eile õhtul üritasin teha geograafi kodustööd. See käis mul nii: avasin õpikud ja vihiku, lugesin esimese lause, see juhatas mind ühte teisse kohta, kust oli vaja lugeda kaks teksti, naersin laginal ning sulgesin õpikud. See naermine oli rohkem kurbusest, aga geograafia tekstid on hetkel võimatud minu jaoks. Ehk järgmine kord läheb paremini :D.  Ja täna keelati mind nimepidi esimest korda tunnis!!! Ma lihtsalt küsisin asju, et aru saada ja siis õpetaja ütles, et Merka, äkki sa kuulaksid teisi. Phhh..


Ma ei tea kas ma olen juba seda maininud, aga hollandlastel ei ole head maitset autode suhtes. Enamasti tänava pildis näeb väikseid autosid ning viimsel ajal on populaarseks saanud ka tuunitud (!!) pikapid. Ja väga paljud autod on kergelt kaunistautd. Vahetatud veljed, kleepsud siin ja seal, aga üldiselt pole midagi erilist tänavapildis. Mõni bemmi-rondu on ka kuidagi vingemaks üritatud teha jne.. Vähemalt on tänavapilt kirju.


Eks see eluke siin vaikselt veereb. :)

Thursday, November 15, 2012

Vahetusõpilane ei ole lihtne olla..

Tsauki!


Olen endiselt arvutita plikatirts. See sakib 150-ga! Aga eelmine nädal oli mul minivaheaeg, kuna kooli läksin ainult ühel päeval. Põhjus oli selles, et siin oli  eksaminädal (toetsweek), kus tehakse peaaegu igas aines eksam. Tunde ei toimunud ning ühes päevas oli keskmiselt 2 eksamit. Toetsweek lõppes esmaspäeval, kuid õpilaste jaoks algas esmaspäev kahe tööga ning jätkus tabalise koolipäevana. Mina tegin eksami ainult matemaatikas ja inglise keeles. Kumbaki hinnet veel ei tea - ma lihtsalt pole pilku peale visanud siinsele ekoolile. Sellel on vägaraske kasutajatunnus ning parool (mida ei saa muuta) ning alati kui ma arvutis olen, siis pole mul seda lehekest kaasas. Silly me! Terve nädal üritasin õppida hollandi keelt. Njahh, ma ei ole kindel, et ma tegin suuri edusamme, aga parem kui mittemidagi. Laupäeval läksin YFU keeletestile Amersfoortis. Kurb tõdeda, aga ma olen 90% kindel, et ma kukkusin läbi. Noo ei tule need laused suust välja ega ka mitte paberile. Aga ise kirjeldaksin enda keelt praegu nii, et kui alguses olin kottpimedas, siis nüüd on kõik juba ähmane ja hämar. Loodan, saada detsembris ka selgema pildi koos kontuuridega keelest. Nüüd mida ma pean tegema on RÄÄKIMINE, RÄÄKIMINE, sest sõnade õppimisest pole kasu kui ma ei kasuta neid ning siis unustan ära.  Nädalavahetuse veetsin aga koos teise EESTLASEGA kooooos! Lisette on tema nimi. It was soooooooooo fun! Pean ära mainima ka, et seal Amersfoortis saime minna ka linna ning meie olime seal kuskil pool tundi Lisettega ning mõlemad suutsime osta endale jalanõud. Ma lihtsalt nägin vaateaknal oma saapaid ja tahtsin neid nii räigelt. Kunagi näitan teile oma asju ka natukene. Reedel mul ju kooli ei olnud ning kell 8 läksin kodust ära rongijaama. Üle 3 tunni võttis mul aega, et jõuda oma sihtkohta Nijmegen. See on umbes kesk-ida-Hollandis. Umbes 160 km. Mulle ei meeldi siinne transport ning piletid on ka ikka päris kallid. Aga kõik see oli seda väärt! Reedel üritasime veel õppida testiks, aga eriti ei tulnud välja. Lõpuks olime ikka teleka ees ja lobisesime. Täitsalõpp kui usaldusväärseks võib inimene saada nii lühikese ajaga. Me rääkisime kõigest ja vabalt. Ja laupäeval käisin ma feilimas, aga Lisettel läks väga hästi. Ja õhtul veetsime ka tal kodus, kuid see eest sai nii palju nalja! Hahahhaa! Ta on väga vinge inimene.. Põhjus miks me kodus olime, on see, et tema elukohaks on Druten (häälda: drüten), mis on hollandlaste jaoks väike küla. Seal "väikses külas" elab 18 000 inimest ning lõbustusi eriti ei ole. Ainult üks pubi, aga noored käivad seal ainult reedeti. Päris naljaks on võrelda seda "küla" Otepääga. Lisette elu seal on totaalselt teistsugune minuomast.

Okei, see lõik tuli veitsa ebaloogilises järjekorras. Kõik sotaputa nagu tavaliselt :D

Aga ma otsustasin kirjutada enam-vähem asjadest nii nagu nad on ja siis ei teki teil tunnet, et vahetusõpilane on olla nii lihtne. Niiisiis. Esmaspäeval oli meil kodus tõsine tüli Betsga (pereema). Ta oli mu peale nii pahane, et mul keel ikka veel ei tule. Noo ja siis särkivärki. Ma ei taha detailidesse laskuda. Siiski midagi väga isiklikku. Ja siis oli mul kõige suurem murdumine siinse aja jooksul. Mingi tühjus tuli sisse, selline tunn eoli nagu ma oleksin katki. Mõtlesin juba nii paljudele mustadele stsenaariumitele. Kirjutasin ka teisipäeval om tugiisikule kirja ning miskipärast ei jõudnud see kohale. Mingi error. Kodus tahtsin esimese asjana helistada, aga otsustasin natuke rääkida Sijkega (18 a. hostõde) ning otsustasin rääkida hoopis Betsyga. Jaa seee aitas! Vähemalt mind... Ta näitas mulle mu vead ning ma pean neid tunnistama, kuigi Betsy ikka ei kuula mind ÜLDSE! Tegelt ta ei kuula kedagi.. Aga mis seal ikkka. Ta on minuga täpselt samasugune nagu teiste lastegagi. Tegelikult õpetab see Betsy mind siin nii rängalt, sest ta on nii kohutava iseloomuga minu jaoks, aga ma õpin sellega ümber käima. Ja üleüldse olen veel liiga enesekeskne ja peaksin õppima suhtlema. VOT! Aga vahetusõpilane on olla kuradima raske..

Hea uudis on see, et nüüd on juba palju parem. Naeratus suul käin ringi. Väike auk on veel sellest tülist minus, aga selle ma täidan ära. Nüüdsest üritan olla palju energilisem. Kuigi täna hommikul magasin räigelt sisse, hahhaa :D

Ma tahtsin veel midagi öelda, aga unustasin ilmselgelt ära... Tubli Merka! Unusta jah kõik ära..


Aga lõpuks sain postiuse valmis. Kaks päeva seda teinud :D Nüüd pean saab mul tund läbi..


Monday, November 5, 2012

Pikkk postitus pärast pikka pausi. Kõigest ja kõigist.

Heihopsti!

Ohh, nii palju aega on möödunud viimasest blogipostitusest, aga mida sa teed, kui aega napib ning 1700 probleemi. Kõige halvim asi on see, et mul on läinud läpakas katki. Ja see on väga halb, sest hetkel pean nuiama teiste arvuteid. Sellepärast ei saa ma ka pilt teile näidata selles postituses. Ja üleüldse on ka igasugune õppimine raskendatud. Ja vahepeal olin haige. Ja sada muud tegevust. Hetkel kasutan enda väärtuslikku õppimisaega. Kooli mul see nädal eriti ei ole, sest on toetsweek. Ehk eksaminädal, kus tunde ei toimu ning toimuvad ainult eksamid. Igas aines. Kuna tunniplaan erineb, siis erineb ka ekamite are. Mõnel on 8, mõnel 11. Ning sinna vahemikku jääbki keskmine eksamite arv. Mina aga otsustasin teha ainult matemaatika ja inglise keele. Ei ole veel teisteks valmis. Loodan, et nendes saan vähemaltki mingisuguse hinde. Muidu inglise keele kontrolltöös ma ei saanudki hinnet :(:(, sest mul oli liiga vähe asju paberil, aga vähemalt enamus neist oli õige. Grammatika oli 90% õige. Aga nüüd tuleb mul õppida hunnik sõnu inglise keele jaoks. Vihikusse on kirjutaud mul natuke üle 200 sõna (!!!!!). Sõnade õppimine ongi põhiline asi, mida me siin teeme. Suht mõtetu mu jaoks. Nkn peagi unustan kõik ära, sest sõnad on rasked ning neid ei kasutata igapäeva elus nii palju minumeelest.

Minu sügisine vaheaeg lõppes aga koos eestlasega. Carolin, kes elab siin Groningenis, tuli mulle külla. Ohh kui hea oli lobiseda, mitte keegi ei saanud aru. Hiihii. Ja üks asi mida me veel harrastasime koos teha oli ropendamine. Lihtsalt nii hea on öelda neid sõnu ja keegi isegi ei aima mida ma ütlen. Kui midagi halba juhtub, siis ma panen rida roppusi maha meie keeles ning mina saan ainult aru. See on hea. Hollandi keeles ma küll ei kavatse hakata ropendama. Vb siis kui ma Eestisse tulen tagasi. Siis eestlased ei saa aru. Hiihii :D

Eelmine nädal oli kool tappev! Oh jummel. Vähemalt hakkan juba mõikama midagi, mis tuleb õpataja suust. Enamasti on nii, et saan sõnadest aru, mis õpetaja ütleb, kuid ei suuda lausele mõtet saada. Kui hollandi keeles lauset teha, siis aja sõnad nii segamini kui võimalik - seda õigem on lauseehitus. Minu keel veel ei taha eriti tulla. Ma ei julge mitte midagi öelda. Ja siis kui keegi õpetab mulle midagi, siis ma pean seda kõigile kohe uuesti ütlema aj näitama oma askusi, aga mu eestlaslik arglikus lööb kohe välja ning lähen näost kohe punasekse. Ja siis kui õpetaja küsib midagi mu käest ja ma pean klassi ees vastama, siis punastan ka kohe ning on selline tunne, et tahaks vajuda maa alla. Kõik jõllitavad ja kuulavad siis mind. Awkward!!! Ja kõige piinlikum on siis, kui võõras inimene hakkab muga lobisema hollandi keeles, siis ma lihtalt naeratan, punastan ja noogutan. Ma ei oska ja julge midagi öelda. Mis toimub Merka? Argpüks number üks olen.

Peaaegu kolme kuu möödudes tunnen ennast lõpuks tõeliselt kodusena. Kolmapäeval rattaga tantsutrennist koju tulles mõistsin, et see on nüüd minu kodu. Mijn thuis! Tuleks keel ka, siis oleksin nagu vana kala vees või-kuidas-iganes-see-ütlus-ka-ei-olnud. Kui keegi peaks preagu ütlema, et ma pean vahetama pere või-midagi-sellist, siis ma vastaksin midagi mahlakat ja ütlesksin, et see on minu kodu ja mind ei saa minu kodust ära saata ning marsiksin oma tuppa. See oleks juba sama hea, kui keeegi ütleks nüüd mulle, et Nõuni ei saa olla enam minu kodu. Võin vist öelda julgelt, et ma armastan seda kohta siin. Aasta lõpus läheb raskeks, aga hea on see, et mul on hea lähedale alati tagasi tulla. Mul on alati koht kuhu põgeneda.

Streedance-ist nii palju, et meil vahetus treener. Eelmine oli latiino. Siukse tumeda nahaga. Ja tema tants oli siuke sensuaalsem. Mõni liigutus oli küll natuke vastumeelne mulle. Aga uus õpetaja on puhas valge ja oiioii kui erinev tema tants on. Tema tantsustiil on rohkem nagu minu iseloom. Siuke karm ja ülbe. Ma ei oska seda kirjeldada. Ma ei oska veel öelda, kumma stiil meeldib mulle rohkem. Võibolla selle uue õpetaja, sest tema trenn tegi mind kergelt higiseks, aga eelmise õpetaja trennis ei olnud mul kunagi võhma väljas, kuigi ma pingutasin.

Ja üks lemmikuid asju siin on mul touwtrekken. Üleeelmine nädalavahetus sai meie üks meeskondadest esimeseks!! How cool is that?? Lihtsalt nii hea. Touwtrekken on kindasti üks parimaid asju siin. Üks mees ütles, et ma pean siin mehele minema, abielluma ning siia jääma, et touwtrekkeniga edasi tegelda. But how about no?! Ma tahaks ikka Eestis tulevikus elada. Pigem peaks see mees tulema Eestisse elama. Haahaaaa.

Vaikeslt pean hakkama ennast rohkem hollandlasena tundma. Pean lahti ütlema oma Eestist. Eesti käib mul veel siin ikka veel ette ja taha. Eile õhtul oli mul tõsine jutt minust ja Eestist. Nad arvavad, et ma olen liiga palju veel Eestis, aga nii raske on lahti öelda millestki, mida sa nii väga armastad. Pean kuidagi leidma kuldse kesktee. Ja esimene asi on KEEEL! Pean seda õppima. Preagu ka kirjutan teile õppimise arvelt. Aga ei jõua ka ju päev otsa keelt õppida ja rääkida. Vajan puhkust ka. Ja puhkuseks ongi mul Eesti asjadega tegelemine.

Laupäeval on mul YFU keeletest ning seal põrudes võib oodata koju saatmine, aga ma arvan, et see on pigem hirmutamiseks. Hoidke mulle pöialt pliis! Nii väga vajan edu seal! Ei taha eriti põruda. Seal pean rääkima (kõige õudsam), lugema (teine koht õudsuselt) ja kirjutama (kõige vähem hirmu). Mitte, et mu kirjutamine hea oleks, aga lihtsalt teiste inimeste ees olen ju häbelik. Eestis vene keele tundides kannatasid ka mu hinded sellepärast, et läksin närvi ning ei unustasin kõik asjad ära. Ja kui mul natuke untsu läheb, siis on juba kõik seal, kus päike ei paista. Kui ma sõprade ja perekonna ees olen juba nii häbelik, siis mis ma veel võõraste ees teen. Apppii! Okei, ma ei tohi üle mõtelda ega üle paanitseda. Eesti keeles on ka mul juba nii palju vigu. Mõelda mitte mõtelda. Palun ärge pahandage mu vigade pärast. Vahel ma tõesti kirjutan nii vigaselt, et ise ka pärast mõistatan, mida me olen kokku kirjutanud.

Ohhjummel kui pikk postitus! Preagu kõndis sisse ka meie koristaja. Jep, meil on siin koristaja. See näitab, et hollandased armastavad luksust ning nad lubavad endale nii palju, kuid samas on nii kokkuhoidlikud.

Kolmapäeval on minul matemaaika eksam ning järgmine esmaspäev on mul inglise keel. Hoidke mul seal ka pöialt.

Muide, ma pean hakkama juba jõulukinkidele mõtlema. Sinterklaas on juba kuuaja pärast ja peos on igast komme juba jõulu teemadel. APPI! Ja lumest pole hallihaisugi. Nuuks. Normaalne ilm on hetkel vihm, vihm, tuul ja vihm. Ilm muutub iga 10 tagant. Ilm tõsiselt sakib siin. Ja üks naljakas asi veel. Kõik vinguvad, et nii külm on ja ma mingi, mida? mis külmas te räägite?! Nii hea ja jahe on just. Näiteks viimasel touwtrekkeni võistlusel olin mina lühikeste varukatega ning Anita lõdises oma mantli sees. Kuidas see võimalik on? Ahjaa, mu lemmik aastaaeg on talv juu. :D Ja siis kui ma vahel ütlen, et nii külm on, siis saan vastuseks: '' ma arvasin, et sulle meeldib külm? '' Meeeldibki, aga siis, kui mu huuled ei ole värvunud siniseks.


Nüüd aga pean minema õppima, sest olen juba kirjutanud 45 minutit.


Olege aga tublid! Suured kallid teile kõigile!


Tuesday, October 23, 2012

Naudin kõike siin!

Hoi!

Lõpuks on ka minul kätte jõudnud kauaoodatud koolivaheaeg.. Issand kui õnnelik ma olen selle üle. Natukene puhkust. Selle nädalavahetuse veetsin EESTLASETGA. See oli niiiiiii hea. Rääkida eesti keeles, silmast silma. Teha oma eestlaste nalju ja lauda. Me isegi laulsime bussis. Kõik lastlaulud läksid minna isegi jõuludest ning ka eesti hümn läks käiku. Alguses neid nähes ei osanud ma kohe midagi öelda. See oli nii võõrastav. Olen juba kaks kuud olnud Eesti toidu peal.. Ooot, oot pea.. Mida ma just kirjutasin? Mõtted uitavad ringi.. Tahtsin öelda, et olen juba kaks kuud olnud inglise ja hollandi keele peal. Põhiliselt ikka inglise keel ja siis tahtsin eestastega ka rääkida koguaeg inglise keeles. Mõtlen ju alati eesti keeles, aga sõnad tulevad automaatselt inglise keelest suust välja. Nagu masin. Olime ühe teise vahetusõpilase Carolin-i juures Groningenis. Tahaks veel kokku ju saaadaa. Hea uudis on see, et vähemalt suudan endale süüa tellida Hollandi keeles ja mõikan vaikselt juba seda segasummasuvila keelt. See kuidas sõnade järjekord on lauses on täiega ebanormaalne. Ja teate mis on veel ebanormaalne? See kui palju raha võib kuluda linnas ühistranspordi peale. Ja osades bussides ja rongides on see, et sa pead uksed ise avama nupu abil. Pluss sa pead enne enda peatust vajutama "stop" märgile, sest kui bussijaamas inimesi ei ole, siis buss ei peatu. Ja siis seal tegin guljašši. Ma võtsin selle kohe enda peale, sest ma ei usaldanud teisi selles. Keset kokkamist pidin helistama Eestisse ning uurima oma emme retsepti. Mul tuli veel idee teha täidetud mune. Majoneed on natuke teistsugune ning seetõttu ei ole see nii hea, aga lõpuks oli see värk mega hea. Nii hea lihtsalt! Carolini host-perekonnale väga meeldis see. Pereema küsis isegi, et kuidas ma seda tegin. Nii uhke enda üle, et suutsin kokata!

Lõpuks hakkan märkama ka juba suuri erinevusi hollandlaste ja eestlaste vahel.  Alguses kui küsiti, et mis on erinevused, siis ma ei oskand selle vastata, aga nüüd juba oskan. Näiteks Friisimaal ei käida jalanõudega sees, aga ülejäänud Hollandis käiakse jalanõudega siseruumides. Ja inimesed siin oskavad nautida hetke. Eestlastel on alati kiire, alati kuskil midagi teha, aga siin võtakse mitu korra päevas aeg maha. Siin on need teepausid, kus inimesed lihtsalt istuvad maha ja lobisevad. Nädalavahetustel on erilisemad saiad. Igasugused kuklid ja sellised värgid. Pühapäeval on meil lekker koekjes (maitsvad küpsised). Aga need ei ole nagu küpsised vaid pigem nagu väiksed koogikesed. Ma arvan, et need on suht mõtetud ja kallid, kuid neile meeldib. Liskas näen ka hollandlastele iseloomulikke näojooni juba. Eestlastel ma ei ole seda märganud, aga siinsetel inimestel on midagi väga sarnast. Lisaks on enamustel hollandi tüdrukutel lokkis juuksed.. Poisid on siin palju kohusetundlikumad, kuid samas Eesti mehed on palju julgemad. Mul praegu rohkem ei meenu.

Eile käisin oma tugiisiku juures koos teiste siinsete vahetusõpilastega. Meid oli seal kolm ning nelja on oma vahetusperega puhkusel Prantsusmaal, sest meil on vaheaeg. Rääkisime natuke juttu ja viltisime. Asja näitan hiljem, sest see pole veel valmis. Lobisesime lihtsalt kõigest..

Nüüd on peaaegu iga päev minginegi plaan vaheajaks :)

Muide, siin on sügis täielikult kohale jõudnud. Täna koristasime ajast kõik suve asjad ära. Lauad, toolid, batuudi ning pesime igast janti. Tean, et teie hakkate juba vaikselt talva vastu võtma. Tahaks kaaa :(

Juustukrõpsud koos juustukreemiga = jumlik maitse
Sügiiiis! Te ootate juba lund, kuid meil on siin esimesed puud alles kollased. Hahaa!
Grytsje.. 
Vaatasime Grytsjega Defqon 1-ni ning sõime oma nutella muffeneid. Mõnna oli!
 Turisti pildid :D
Ülemine ja alumine pilt on tehtud Eindhovenis
Täiega ilus linn oli! Ma ei tea nime, aga ma sõitsin rongiga ja siis nägin. Pilt ei ole hea selle edastamiseks. 
Ja see vihm siiin! Tüütumast tüütum! Vahel on nii, et Grytsje alustab 5 minutit varem sõitu ja ta saab täiega ja märjaks ning mina jään kujavaks. Siin muutub see ilm väga tihti. 
Lemmikud krõbsud siin! 
Õpetasin Hollandlastele seda laulu :)
Esimene Starbucks
Tegime abstrakseid maale.
Eestipärane õhtusöök! Guljašš ja täidetud munad. Nii hea oli. Minu tehtud ikkagi! Eriti Guljššš, mmm. 


Olege tublid!