Sügisel külastasid yfukad kooli ning rääkisid YFU organisatsioonist. Tegelikult oli mul juba ammu mõttes minna kunagi välismaale, kas välisvabatahtlikuks või õppima. Iga sekundiga saalis olles, kus yfukad rääkisid, veendusin aina, et nüüd on õige aeg minna välismaad avastama just vahetusõpilasena. Koju jõudes läksin kohe arvutisse ning hakkasin lisainfot otsima. Õhtul rääksin oma ideest emale ning emmelt tuli üks tingimus riigi suhtes, et ma läheksin Euroopasse. Olin ja olen selle tingimusega täiesti nõus. Euroopa on tõesti kõige turvalisem minusugusele uljaspäisele noorele. Üks probleem Euroopa juures on see, et mitmed riigid, kuhu oleksin tahtunud minna on saksa keelsed, kuid saksa keel on minu jaoks liiga mainstream, tahan midagi teistsugust. Holland tundus kõige põnevam ja parem nii minu, kui ka ülejäänud pere jaoks. (See, kes arvab, et riigi valik on seotud mu muusika maitsega, siis ta eksib).
Jah, Holland on suhteliselt vaba ühiskond ning mõne jaoks on see lausa vastuvõetamatu. YFU on siiski määranud mulle karmid piirid, mida võin ja mida ei või. Ja uskuge või mitte, mul on mõistus kodus.
Üks asi on siiski kindel. See, et ma tahan minna vahetusõpilaseks ei tähenda ilmtingimata seda, et mulle ei meeldi Eestis. Eestlane olen ja eestlaseks jään - see on fakt. Hollandis olles saaksin ma just rääkida kõigile me pisikesest armsast riigist. Seal olles annaksin endast kindasti kõik, et näidata Eestit heast küljest. Hollandis olles ei unustaks ma kindlalt ka Eestit, vaid hoiaksin ikka oma kodukohal silma peal. Kõik seal õpitud teadmised toon Eestisse ju tagasi.
