Esimesed muljed

Nooniiii, olen jôudnud Hollandisse. Hetkel istun autos koos hostvenna ja ta tüdruksôbraga. Nad môlemad on käinud USAs vahetusôpilasteks samal aastal. Enne vahetusaastat olid nad paar ning kuni siiani. Nad on nii armsad koos. Nüüd lennust. Lend sujus väga hästi. Need, kes pole kunagi lennanud, need ärgu muretsege ka. See on nagu bussisôit, ainult, et vaade aknast on ilusam. Üllatuseks sain lennukis ka süüa. Kohvrid sain ilusti kätte. Nali selline, et minu käsipagas on ülekaalus ning kui harilikult ei kontrollita kaalu, siis minu oma kontrolliti. Ônneks läpakakott vôis käes olla ning ülejäänud kilod sain panna teise vahetusôpilase kotti. Lennujaamas ootasid Ale (hostbro) ja Anita (ta tüdruksôber) armsa ôhupalliga. Lennujaamas läksime esimese asjana Burger Kingsi. Ma polnud seal varem söönud ning rohkem eriti ei taha ka. Burger ei olnud hea ning see oli liiiiiiga ssuur. Pika punnamisega sain söödud kolmveerand. Ale uuris ka, kus ma elan. Näitasin talle kaartilt. Ta kohe üritas ka Nôunit hääldada. Tuli lôpuks välja küll.
Nüüd leban oma uues voodis, mis on minu oma 11. kuuks. Magan kôige vanema tütre Jeltsje toas (mul on oma tuba). Sain teada, et olen kolmas vôp siin peres ning esimene, kes oskab rattaga sôita (funny, huh?). Siia jôudes oli neil pooleli mingi teeôhtu. Elutoas veetsime mitu tundi. Enamus sellest ajast veetsin kuulates hollandi keelt. Uuh. Ôigus, minu inglise keel. See on KOHUTAV! Sônad ei tule suust välja ja eestlaslik häbelikus ei julge ka väga palju küsida. Muidu Ale kiitis mu inglise keelt, aga arvatavasti sp, et nad käisid just Itaalias puhkamas. (Ale ja Anita). Itaallastel olevat ôudne inglise keel ning paljud ei oskagi seda seal. Minu hostôde Sijke (18a.) on praegu peol - ta on peoloom. Mis veeel? Rohkem hetkel ei meenu. PS! Minu jutt vôib olla kohati kaootiline, kuid seda sp, et kirjutan telefonist ning kell eesti aja järgi in 2:30.

Okei, nüüd head ööd teile vôi siis tere hommikust :):)

Okei, nüüd head ööd teile vôi siis tere hommikust :):)

Sponsorlus

Tsauki!

Lõpuks olen jõudnud nii kaugele, et minu teekond Hollandisse on alanud. Selles postituses räägin sponsoritest ja kuidas mina neid endale otsisin. Muide, alles eile kohtusin viimase sponsoriga ning seetõttu on see postitus ka veninud.

Mõte minna vahetusõpilaseks sai alguse septembris, kuid rahakogumisega tegin algust alles jaanuaris. Esimese asjana sai käidud ära YFU sponsorkoolitusel. Sealt sain tohutu motivatsiooni ning julguse asuda asja kallale. Nii saigi alustatud sponsoravalduse tegemist.

Sponsoravaldus koosneb:
1. Tiitelleht
2. Lühitutvustus endast, YFUst, millega üleüldse tegemist on. (üks lehekülg)
3. Kuna sain teada juba aprillis on pere, asukoha ja ka tugiisiku, siis panin ka nemad sponsoravaldusse
4. CV (faktid)
5. Jutt endast (terve lehekülje pikkune jutt endast, enda tegemistest)
6. Kes on mind juba toetanud? (see on väga-väga oluline!!)
7. Kokkuvõte (viimsed sõnad veenamiseks, et mind ikka toetaks)
NB! See on minu nägemus sponsoravaldusest - igaüks võib teha enda nii nagu ise tahab. Mida erilisem ja silmapaistvam sponsoravaldus - seda suurem võimalus saada ka sponsoreid)

Lisage ka pilte!

Kindlasti ka soovituskiri. (Mina sain sponsoravalduse oma armsalt vallavanemalt :) )

Ärge unustage põhjendamast, miks keegi peaks sind toetama

Alguses võib olla tekst väga algeline, kuid on oluline, et sa seda järjest-järjest täiendad. Usun, et minuoma sai lõpuks peaaegu ideaalne. Ma sain üpris palju kiitusi enda sponsoravalduse kohta. Nii mõnigi uuris, et kas tegin selle ikka isa ning asualt - see on minu tehtud! Isegi, kui öeldi, et sul on väga hea sponsoravaldus, siis ikkagi üritasin seda järjest lihvida (enamuselt lihvisin paigutust, lisasin pilte, muutsin endast täienenud fakte).

Kellelt küsida abi? Mina hakkasin abi otsima oma maakonnast. Minu emme kõhkles selles tugevalt soovitades ikka mujalt otsida, sest Valgamaa on väike koht, kus ei ole palju firmasid, kes oleksid jõukad. Mina ajasin ikka oma jonni edasi ning lõpuks võin öelda, et minu sponsorid on kõik Valgamaaga seotud. Mina soovitan alustada oma elukohast ning järjest suurendades piirkonda.

Taktika: Asi oli minul lihtne. Kõigepealt e-mail (sinna ka väike kokkuvõte ning see on oluline, sest selle järgi ettevõtja juhataja otsutab, kas üldse võtta sponsoravaldus lahti), kuna e-maililt sain väga vähe vastuseid, siis mõned päevad või nädal hiljem ka helistasin. Uskuge või ärge uskuge, aga helsitamine aitas tohutult, sest telefoni teel on kuulda, kui inimene kõhkleb või on tal küsimusi. Rääkides on ka kohati lihtsam veenda inimest. Nii mõnigi ei olnud minu kirja üldse kätte saanud ning pärast minu kõnet hakkas asja uurima. Suve alguses saatsin ka tavapostiga, kuid eriti ei ole vahet. Minu taktika lähtuses sellest: oluline on kvaliteet, mitte kvantiteet! Ja muide, see toimis. Lõppkokkuvõtes võtsin ühendust umbes 200 inimesega ning sain raha kokku.

Hmm, mis veel? Võite veel YFU kodulehelt (yfu.ee) lugeda lisa. Ja see ka, et juhul, kui saate ei vastuse, siis võite julgelt küsida ka miks ning mida te saaksite muuta tulevikutarbeks. Sõbralikult inimeselt võite küsida ka soovitusi, et äkki oskab ta soovitada kedagi, kellelt küsida. :)


Nüüd minu sponsorid:
Margus Timmo
Eesti Meetootjate Ühendus
Tiit Raud
UPM-Kymmene Otepää AS
OÜ Taagepera Loss
Bacula AS
Rein Uibo
Palupera Vallavalitsus
Splitter OÜ
Valga Puu OÜ
OÜ RST Valga
Tiina Ivask
Evicon OÜ
Nõuni Noorteklubi
Nelly Oinus
Otepää Metall AS

YFU Stipendium (1000 eurot)


Aitäh ka Aili Keldole, kes hoiab mulle pöialt :).

Olen uhke, et saan ja sain toetust oma kodukohast, oma maakonnast, oma vallast, oma külast.

Loomulikult aitäh Nõuni Noorteklubile (ning Marika Viksile, kes ei ole minu sugulane), kes tegid rahakogumiskasti ning tänu sellele väga kopsaka summa kokku kogusid. Aitäh!

Esimese summa sain ise sisse pista. :)

Eriti tahaks tänada ka oma perekonda, kes küll osalustasusse ei pidanud panustama, aga on panustanud kõige muuga. Minu perekond ei ole küll tohutult suur, kuid oleme alati teineteise jaoks olemas.

Kõik, kes on aidanud mind mingilgi moel Hollandisse minekuga - aitäh! Sellistel puhkudel jääb sõnadest väheks. Eriti sponsoritele, ma ei jõua neid ära tänada.

Eelorientatsioon

Tere-tere! Pole ammu siia kirjutanud ning selle põhjus on lihtne - pole midagi erakordset juhtunud peale sponsorite, kuid sponsoritest ja sponsorlusest teen enne reisile minekut eraldi postituse. Tänseks teemaks on aga Eelorientatsioon ehk ELO.

ELOst hakkab teoorias minu vahetusaasta.See toimus 8-10 juuli Kurtnas. ELO on koht, kus ettevalmistatakse vahetusõpilasi vahetusaastaks. Teine oluline asi oli see, et sain kohtuda enda saatusekaaslastega. Nägin ära ka teised kolm inimest, kellega koos 11. augustil lennukisse astun. 29 päeva pärast!!! Tegelt tahaksin juba homme lennukisse astuda :D. ELO aitas veel kõigele muule saada üle hirmudest.

Annan lühikese loeteluga teile ülevaate sellest, millest me rääksisime seal. Rääksime kultuurist (erinevused, kuidas sulanduda), vahetusprogramm (kuidas toime tulla välismaal), kommunikatsioon, hirmud, propleemide lahendamine, piirid, simulatsioon, reisikorraldus, kindlustus, viimasel päeval kirjutasime endale kirja, mille saame kätte aasta pärast järelorientatsioonil ning igal päeval ka palju lõbu.

ELO oleks võinud kauem kesta, sest sealne õhkkond oli lihtsalt super. Olemine seal oli vaba. Kõigiga oli midagi rääkida. VÕPe (vahetusõpilasi) oli seal umbes 60. Lõpuks oli nii, et mõnede üksikute nimed jäid meelde, kuid mis riigi keegi oli valinud jäi väga hästi meelde.

Sealsed vabatahtlikud on ühed kõige coolimad! Nendes pulbitsev energia... Kõige enam meeldis nende stoorid. Kõik vabatahtlikud on olnud ka ise VÕPid. Nad ise ütlevad, et nad on üks suur perekond. Põhiline on see, et neile kõigile meeldib süüa ja nad ainult sööksidki. Tegelikult ikka kõigile yfukatele meeldib süüa, ka mulle.

Lisaks oli sain kiustata ka üht Hollandis käinud vahetusõpilast Helenit. Nii hea oli kuulata Hollandi kohta uusi asju. Aaam, muide, mulle öeldi ELOl juba teist korda, et ma tundun olema väga hollandlane.

ELOl sain aru ka, kui palju mul on tegelikult vedanud. Mõni oli palju rohkem sponsorkirju saatnud laiali kui mina, aga polnud ühtegi positiivset vastust. Ja seoses perega. Mõni pole siiani saanud pere. Hollandisse minejatest oli mul ainukesena kindel pere, kuigi nüüd sai endale üks tüdruk kindla pere.
 

Districts-vertegenwoordiger

Hei-hei! Districts-vertegenwoordiger tähendab inglise keeles area representive ja eesti keeles on nende sõnade tähenduseks tugiisik. Eelmises postituses mainisin, et minu tugiisiku nimi on Aukje. Ta elab oma abikaasaga Eastermar-i külas. (Ei tea küll kuidas neid nimesi peaksin hääldama?!?! Preagu kõlavad nad eesti keele ja inglise keele seguna ning sõnade kõla on väga võõras ja naljakas). Rääkides mu tugiisikust, siis ta on juba pensionil ja 62aastane. Hirmutav, huh? Vähemalt minu jaoks oli see hirmutav siis, kui lugesin seda vanust, kuid mõtlesin sekundi ja olin enda peale pahane. Vanus on ju lihtsalt number! See ei tähenda midagi. Hetkel arvan, et meist saavad väga head sõbrad. :) Tal on kolm last ja hunnik lapselapsi. Noorim tütar on käinud vahetusõpilasena Lätis (1996/97). Ta teeb käsitöö, loeb ja on huvitatud ajaloost, ajandus meeldib, tal on ka väike Shetland-i poni, teeb moosi, koristab kodu ja vaatab lapselapsi. Kõige enam huvitab see käsitöö osa, sest ehk on mul võimalik tutvuda tema kaudu Hollandi käsitöö asjadega. (Jep, olen natuke totakas oma käsitööga).


Eile tegin endale ka sellise kalendri moodi asja voodi kõrvale.

Iga õhtu tõmban ühe päeva jälle maha. Märgin kleepsupaberitega ka üritusi ja olulisi asju seoses Hollandiga. Host Family kõrvale hakkan kirjutama infot seoses nendega. Näiteks: nimed, hobid, pildid, mida nad saadavad jne... Preagu pole jõudnud rohkem teha, sest aja puudus. Muide, seal üleval tumedamal osal on kirjutatud hollandi keeles ka nädalapäevad, aga siit nad ei paista eiri välja.

Preagu suhtlen perega meili teel. Pereema käest sain teada kooli, kus hakkan õppima. Kooliks on Dockinga College. Koolisüsteemist ma ei oska teile midagi rääkida, sest ma ise ei mõista sellest eriti mitte midagi hetkel, aga küll jõuab. :)


Ülilahe video kooliõpilastelt: http://www.youtube.com/watch?v=-YdXGiTA6cw&feature=my_liked_videos&list=LLBIQS3oMzHID02_10GonIGg

Vahetuspere

Tsaukii! Jälle mina! Teate, ma sain jälle YFUlt kirja ning mulle on leitud juba VAHETUSPERE ja tugiisik. Niiiii õnnelik lihtsalt!

Üks osa ankeedist:

Albert – local politician
Betsy – teacher in secondary school
Jeltsje (s 1989), (elab mujal); Sijke (s 1994); Grijtsje (s 1997)
Ale (s 1992), YFU-student in 09/10

Host family hobbies:   theatre, film. shopping
Host family sport :  Volleyball, Badminton, Gymnastic
The host family has: Dog, Cat, Sheep, Cow, Rabbits, Chicken
All the animals are outside the house.

Tugiisik: Aukje

Nimed on küll võõrad ning kergelt naljakad.

Perekonna nimesid ei jaga veel, kuna siiski pole miski kindel.

Esimene asi, mida ma suutsin teha oli see, et lugesin hostpereisa ametiks politsei mitte poliitik. Loomulikult rääkisin õhinal perele juba, et hostpereisa amet on politsei, ema on õpetaja jne.. Vanematele loomulikult meeldis see politseiamet. Issi rääkis kohe rõõmsalt, et kui korralik kord mul seal on ning kui avastasin, et hoopis poliitik, siis isa jaoks oli see vist väike pettumus, sest isa jaoks on kõik poliitikud susser-vusserid.

Minu jaoks pere tundub lahe olevat! Ma alati kujutasin ette, et võiksin saada endale hostõed ja vennad. Eriti lahe on see, et mul oleks vanem vend ja õde. Olen tahtnud endale küülikuid koju ning nüüd saaksin ka küülikud! :)

Elukoht oleks arvatavasti talu, mis asub põhjas. See asukoht ei meeldigi mulle eriti, sest põhjas pidi olema väga nö. toores hääldamine, keskel siuke tavaline normaalne ning lõunas pehme. Aga ma arvan, et ma ei lase ennast asukohast häirida. Pere on siiski kõige-kõige olulisem!

Elaksin Leeuwarden-ist grammike veel paremale põhja pool.

Järgmiseks sammuks, mis ma pean tegema seoses pere ja tugiisikuga on see, et pean neile kirjutama. Mida ma küll kirjutan? Ühe kirja nad on juba saanud minult, aga see on selline kiri, mis läheb igale vahetusperele, kes on minust huvitatud. Seal ma kirjeldasin enda pere ja tegemisi. Eks ma kindlasti küsin veel selle murraku kohta. Kindlasti tahaks teada, et millised traditsioonid neil on. Ja teemad juba tulevad. Jagan teiega kindlasti ka kirja tulemusi.

Tähtsad kuupäevad

Heips! Poleks uskunud, et saan nii ruttu teha uue postituse. Nimelt sain just kirja YFUlt. Lõpuks teatati mulle täpne lahkumise kuupäev. Lend toimub 11. august. Neli kuud on mul jäänud olla siin Eestis. Appi! Nii vähe aega, aga samas ka nii palju. Ootan seda lendu juba, aga samas on ka hirm. Lahkumise kuupäev on kõigil erinev ja sõltub sellest, et kuhu maale sõita. Näiteks neiu, kes läheb Uus-Meremaale sõidab ära juba 20. juuli. Austriasse mineja, aga sõidab ära alles 24. august. Eks see oleneb ka sellest, et kuna algab kool. Eestis algab kool kõigil (enamasti) esimesel septembril, kuid Hollandis on see erinev. Põhjas (augusti keskel) algab kool kõige varem ja lõunas hiljem (septembri alguses). Hetkel otsitakse hoolega mulle vahetuspere, nii et hetkel pole mul õrna aimugi oma tulevasest elukohast.

Lisaks sellele sain ELO eelkutse. ELO ehk eelorientatsioon on kõige olulisem üritus, mis toimub enne vahetusaastale sõitmist. See toimub 8.-10. juuli Kurtna peo- ja puhkekeskuses ning Kurtna on Tallinnast 25 km kaugusel. Esimesele päevale on kutsutud ka vanemad. Tahaks juba kohtuda kõigi noortega, kes on võtnud selle tee ette. Nii vinge!

Aitäh mõnusa tagasiside eest!

Kunagi on ikka esimene kord

Tere! Kuidas küll alustada? Alati on esimesed postitused ikka kõige raskemad. Mis ma siis oskan öelda? Ehk kõige õigem oleks alustada sellest, et mida ma seni üldse teinud olen Hollandisse minemiseks.

Kõige-kõige esimene samm, mida pidin tegema oligi valida riik. Valituks osutus Holland (nagu te juba olete aru saanud). Seejärel täitsin internetis ära väga lühikese ja lihtsa ankeedi. Peagi registreerisin end Hollandi infotundi ning sealt sain algteadmised Hollandi kohta juba kätte ja andsin ära veel täiendavad ankeedid ja ka soovituskirja.

Umbes kuuaega jäi vahele tühimik. Mõtlesin nii-nii hoolega asja läbi kui üldse andis mõelda. Alates sellest, kui YFU käis koolis külas, olen mõelnud absoluutselt igapäev vahetusõpilaseks minemisest. See otsus on senini olnud mu elus kõige raskem. Olles otsustanud, et ikka lähen Hollandisse kindlasti, siis käisin ära ka valimispäeval, kus kontrolliti, et olen ikka sobiv noor minema vahetusõpilaseks. Mõne aja pärast saingi kirja, et mind on võetud programmi vastu ja sain ka võimaluse taotleda stipendiumi. Stipendiumi saamiseks pidin vastama küsimusetele. Iseenesest küsimused ei olnud rasked, kuid sellest sõltus, kas saan stipiintervjuule või ei. Peagi tuli ka kiri, et ma olen kutsutud stipiintervjuule. Õnne kui palju.

Järgmiseks sammuks oli sponsorkoolitus. Pärast seda asusin tegema sponsoravaldust (mis osutus muidugi palju-palju raskemaks, kui oskasin arvata) ja küsisin vallavanemalt ka soovituskirja. Nii saigi tehtud algust sponsorite otsinguga. Etteruttavalt öeldes võin öelda, et kogu asja juures ongi sponsorid kõige raskem osa. Muidugi võib ka ilma, aga usun endasse ja arvan, et saan hakkama.

 Märtsis pidin käima ära YFU stipiintervjuul Tallinnas. Intervjuul läks loomulikult kõik täiesti metsa. Sõnad ei tulnud suust välja nii nagu tahtsin või ma ei jõudnudki mõelda, kui juba vastasin küsimusele. Mulle ei istu sellised asjad. Paras pudikeel olen. Pärast stipiintervjuud järgnes piinarikas ootamisaeg.  Lõpuks hakati vastuseid saama. Minu oma ei tulnud ja ei tulnud, hakkasin juba kannatust kaotama, kuid III veerandi viimasel nädalal vene keeles olles olnud arvutiklassis ning eposti kontrollides SAINGI "JAH" VASTUSEGA KIRJA! Vaikselt oma ette rõõmustasin klassinurgas. See on minu jaoks väga oluline. Mitte rahaline pool, vaid see tunnustus, et minus ja mu tegemistes on midagi teistsugust.. Peagi sain ka lepingu allkirjastatud ja veel hunniku ankeete vahetuspere jaoks. Sain joosta koolis ja arstide vahel nendega. Nüüd on jäänud põhimõtteliselt ainult sponsorite otsimine.

See on lühidalt minu lugu, mis ma seinini olen teinud.

Mis siit blogist veel saab lugeda?
Kõike, mis on seoses Hollandi ja vahetusõpilaseks olemiseks. Tõusud ja mõõnad. Kindlasti saate siit väga ausat kriitikat Hollandi kohta. Saate õppida grammike Hollandi kultuuri. Muidugi üritan anda edasi igale lugejale ka emotsioonid, mis mind valdavad seal olles.

Kui tihti postitused tulevad?
Hollandis olles kindlasti nii tihti kui võimalik. Usun, et minus on seda järjepidevust ja põikpäisust lõpuni vastu pidada. Ära sõidan umbes augustis ja siis hakkavadki tulema tihedad postitused. Enne seda tuleb harvem postitusi, aga kui vähegi on millestki, mida kirjutada, siis kirjutan.

Miks blogi nii vara tehti?
Esiteks poleks mõtet viimasele minutile asju jätta. Mida varem, seda parem! Nüüd saab minu lugu ka kergemini ja kiiremini levida.

Küsimusi? Küsige julgelt. ;)

Päikest!