Kunagi on ikka esimene kord

Tere! Kuidas küll alustada? Alati on esimesed postitused ikka kõige raskemad. Mis ma siis oskan öelda? Ehk kõige õigem oleks alustada sellest, et mida ma seni üldse teinud olen Hollandisse minemiseks.

Kõige-kõige esimene samm, mida pidin tegema oligi valida riik. Valituks osutus Holland (nagu te juba olete aru saanud). Seejärel täitsin internetis ära väga lühikese ja lihtsa ankeedi. Peagi registreerisin end Hollandi infotundi ning sealt sain algteadmised Hollandi kohta juba kätte ja andsin ära veel täiendavad ankeedid ja ka soovituskirja.

Umbes kuuaega jäi vahele tühimik. Mõtlesin nii-nii hoolega asja läbi kui üldse andis mõelda. Alates sellest, kui YFU käis koolis külas, olen mõelnud absoluutselt igapäev vahetusõpilaseks minemisest. See otsus on senini olnud mu elus kõige raskem. Olles otsustanud, et ikka lähen Hollandisse kindlasti, siis käisin ära ka valimispäeval, kus kontrolliti, et olen ikka sobiv noor minema vahetusõpilaseks. Mõne aja pärast saingi kirja, et mind on võetud programmi vastu ja sain ka võimaluse taotleda stipendiumi. Stipendiumi saamiseks pidin vastama küsimusetele. Iseenesest küsimused ei olnud rasked, kuid sellest sõltus, kas saan stipiintervjuule või ei. Peagi tuli ka kiri, et ma olen kutsutud stipiintervjuule. Õnne kui palju.

Järgmiseks sammuks oli sponsorkoolitus. Pärast seda asusin tegema sponsoravaldust (mis osutus muidugi palju-palju raskemaks, kui oskasin arvata) ja küsisin vallavanemalt ka soovituskirja. Nii saigi tehtud algust sponsorite otsinguga. Etteruttavalt öeldes võin öelda, et kogu asja juures ongi sponsorid kõige raskem osa. Muidugi võib ka ilma, aga usun endasse ja arvan, et saan hakkama.

 Märtsis pidin käima ära YFU stipiintervjuul Tallinnas. Intervjuul läks loomulikult kõik täiesti metsa. Sõnad ei tulnud suust välja nii nagu tahtsin või ma ei jõudnudki mõelda, kui juba vastasin küsimusele. Mulle ei istu sellised asjad. Paras pudikeel olen. Pärast stipiintervjuud järgnes piinarikas ootamisaeg.  Lõpuks hakati vastuseid saama. Minu oma ei tulnud ja ei tulnud, hakkasin juba kannatust kaotama, kuid III veerandi viimasel nädalal vene keeles olles olnud arvutiklassis ning eposti kontrollides SAINGI "JAH" VASTUSEGA KIRJA! Vaikselt oma ette rõõmustasin klassinurgas. See on minu jaoks väga oluline. Mitte rahaline pool, vaid see tunnustus, et minus ja mu tegemistes on midagi teistsugust.. Peagi sain ka lepingu allkirjastatud ja veel hunniku ankeete vahetuspere jaoks. Sain joosta koolis ja arstide vahel nendega. Nüüd on jäänud põhimõtteliselt ainult sponsorite otsimine.

See on lühidalt minu lugu, mis ma seinini olen teinud.

Mis siit blogist veel saab lugeda?
Kõike, mis on seoses Hollandi ja vahetusõpilaseks olemiseks. Tõusud ja mõõnad. Kindlasti saate siit väga ausat kriitikat Hollandi kohta. Saate õppida grammike Hollandi kultuuri. Muidugi üritan anda edasi igale lugejale ka emotsioonid, mis mind valdavad seal olles.

Kui tihti postitused tulevad?
Hollandis olles kindlasti nii tihti kui võimalik. Usun, et minus on seda järjepidevust ja põikpäisust lõpuni vastu pidada. Ära sõidan umbes augustis ja siis hakkavadki tulema tihedad postitused. Enne seda tuleb harvem postitusi, aga kui vähegi on millestki, mida kirjutada, siis kirjutan.

Miks blogi nii vara tehti?
Esiteks poleks mõtet viimasele minutile asju jätta. Mida varem, seda parem! Nüüd saab minu lugu ka kergemini ja kiiremini levida.

Küsimusi? Küsige julgelt. ;)

Päikest!