Tunnen sügavat kohustust juaba mitemendat päeva teile siia kirjutada. Hetkel on mul vaba tund. Siinse tunniplaani kehvem osa ongi see, et väga palju on vabasid tunde, mis teevad mu koolipäeva tüütult pikaks. Tervelt kaks korda nädalas lõpeb mu koolipäev pool VIIS!! Teine kaks korda lõppeb 15.45. Ja teisipäev on see päev, kus ma saan kell 3 või varemgi vabaks (oleneb, kas klassijuhataja tund toimub). Üks tund on selles koolis 45 minutit. Nii, mida ma siis vahpeal teinud olen?
Üks tipphetki minu vahetusaasta juures on kindlasti see, et käisin Amsterdami jalgapalli areenal Eesti vs Hollandi jalgpalli matši vaatamas. Emotsioonid olid meeletud. Kõige kurvem asja juures oli see, et istusin hollandlaste publikus. Eks ma siis üksida kisasin ja lehvitasin oma tillukest Eesti lippu Eesti auks. Kõige piinlikum hetk oli siis, kui oli hümni laulmise aeg. Kõik hollandlased minu ümber vaatasid mind ja kuulasid huviga minu prääksumist. Sel hetkel olin ma kergelt öeldes pahane, et meie hümn on nii kõrge... Hääl ei ulatu sinna kõrgele. Kuigi mängu saatus oli teada (Eesti kaotab, sest Hollandis on jalgapall väga tugev) olin see suurepärane elamus. Ma sain nii palju tähelepanu. Üks mees tegi isegi minuga pilti. Ja see atmosfäär seal oli suurepärane. Ma ei oskagi väga oma kogemsut kirjutada. Jalgapalli huvilised ehk mõistavad. Ja siuke naljakas seik ka, et üks mees tuli küsima mu käest eesti keeles, kust saab pileteid osta ning ma ei soandu vastata. See võttis mul 10 sekundit, et aru saada, mida ta ütles ning siis ma ütlesin oma hostisale: ''tickets, where can you buy tickets?'' Ma olen veits juhmard.. Hetkel on sellest isegi piinlik mõelda veits. Jalgapalli triüün publikule oli suur ning täis hollandlasti. Üks sektor oli ainult sinine (eestlased). Ja meeletult hea oli kuulda nende ergutamist. Ja muidugi kui hollandlased said värava, siis hollandlased tõusid püsti ning mina jäin istuma. Ja pärast mängu avaldasid kerget kaastunnet meie kaotuse üle, aga ma vastasin, et ma ei ole kurb.. Hollandi ju võitis. Hetkel olen kuidagi kaheks rebitud. Aga ma ei oska seda sõnadesse panna, kui lahe seal areenal oli.. Mängu lõppseisuks jäi 3:0 Hollandi kasuks. Peaks tihedamini hakkama külastama live's.
Munadepühad möödusid mul väga tavaliselt. Parim selle asja juures olid vabad peävad. Reede ning siina ka esmaspäev. Mõned koolid andsid veel lisaks vabu päevi. Näiteks minu noorema õe kool, tal oli vaba, neljap, reede, esmasp ja ka teisipäev. Minu tavalisest pikem nädalavahetus oli sisustatud vabatahtlikuks olemisega (kui ükskord alustad vabatahtlikusega, siis sellest enam väljapääsu vist ei ole). Abistasin toidlustamisega. Sööjateks olid korvpallurid üle euroopa, aga mitte Eestist. Ma lootsin väga, ma oleks kohe pikalt nendega lobisenud. Istunud kohe maha nende söögilauda ja rääkida endast tühjaks eesti keelest. Nägin ka korvpalli mängu. Ja siis avastasin, et korvpall on ikka mega äge. Ja kojutulles pajatasin kohe, et nii lahe oli mäng jne.. Ja siis pereisa ütles, et peaksime mienma vaatama siin korvpalli koos perega. Ta ütles, et ta ei saa garanteerida piletite saamist, kuid järgmiseks nädalavahetuseks on mu vahetusisa saanud minu Hollandi perekonnale piletid korvpallile. Näen ära siis hollandi parima korvpalli tiimi, kes on muide pärit Groningenist. How cool is that? Ma väga-väga ootan seda suurima põnevusega.
Eks mu eluke vaikselt veereb siin. Inimesed aga kiidavad teavani minu hollandi keelt, et kuidas ma ikka kõigest aru saan ja nii. Rääkimine on natuke kehvake, aga küll hakkan ka rääkima. Ja mõned leivad, et ma peaks ikka siia Groningeni ülikooli tulema. Ise arvan, et see ei juhtu. Ei taha kodust enam nii kaua ära olla.
Jagan teiega väikest saladust. Nimelt olen avastanud mille nimel tahan elus pingutada..
1. Eesti, minu kodu, Nõuni. Kõike ikka parema tuleviku nimel
2. Muusika. Klaveri mängimine on super mõnus tegevus. Õppimise tempo on küll natuke aeglane. Minu suurim tribüüt (loodan, et on õige sõna, mida kasutan) on see laul: http://www.youtube.com/watch?v=fluNlAQszS8 Jah, oskan seda algusest lõpuni mängida. Ja peaaegu on selge ka see lugu: http://www.youtube.com/watch?v=LGnt42d67Mc Jah, mõlemad on ka Videviku teemaga.. Aga enda kaitseks võin öelda, et Videviku soundtrack on meeletult ilus. Minu arvamust mööda. Ja muidugi ei tasuks unustada minu armastust hardstyle vastu..
Trummipõrin kolmanda armastuse jaoks...
3. Autod. Ma enam ei oska neid mööda vaadata. Kohutav kui väga kibelen auto rooli. Minu rõõmuks saan ma juba 18 sellel aastal. Kuna see juhtus, et ma juba nii vana. 17 on okei, aga 18?!?! Suurim hirm autode juures on see, et kas ma olen piisavalt andekas... Aga eks see tulevik näitab. :)
Ilm läheb meil siin järjest ilusamaks. Päike on taas viimastel päevadel nahka paitamas. Minu suurim vihavaenlane on aga tuul, mis kahjuks on alati vastu. Kooli sõites on vastutuul, koju minnes vastutuul. Kohtuav! Kohutav! Pole nalja asi sõita 18 km vastutuulega. Aga siis kui tuult ei ole on rattasõit lausa lust. Tõeline nauding.
Ja palun hoidke jätkuvalt teineteist kui ka meie Eestit!
TEIE
