Koduigatsus on üle pea kasvanud. Aasta on nii pikk aeg, kuid samas ka paras. Vahel tahaks lihtsalt lennukile istuda ja minna KOJU. Oma tuppa, oma voodisse. Tahaks kiusata oma kiisut ning kindalsti tahaks kiusata oma õde tema kassi kiusamisega. Tõsiselt igatsen oma õe vääntsutamist. Eriti igatsen tema maitsvaid võileibu ja sooja kakaod ning meie salaplaane emme ning issi selja taga (mitte midagi paha tahtlikku, lihtsalt tavapärasest rohkem kommisöömist või siis mõne nõmedast reeglist mööda hiilimine. Nagu õed ikka). Eriti tahaks oma emme toite. Hapukoort pole juba üle seitsme kuus söönud (vahel on seitse kuud täis tiksunud) ning pelmeenid. Emme, varu sügavkülm pelmeene täis. Värskelt ahjust tulnud sealiha tahaks ka. Ja juustu vorsti, musta ning peenleiba, meie saia. Viinerid! Tohutult igatsen oma kulla sõpru. Teha nendega kõige idiootsemaid asju koos. Tahaks auto rooli istuda. Tahaks hambaarsti juurde minna ning Eesti odavasse juuksurisse. Kõige lihtsam ja odavam lõikus on 15 eurot, minu kaasvahetusõpilane siin Hollandis käis juuksuris juukseid värvimas ning 60 eurot küsiti talt. Veel igatsen kõlareid, neid, mis minu kodu elutoas on. Tahaks kuulata muusikat nii kõvasti, et mu kõrvadel on valus. Mind teeb väheke õnnelikumaks fakt, et ma olen kodus vähem kui nelja kuu pärast, kuid see mõte tekidab ka minus paanikat. Mis mõttes ma pean Hollandist lahkuma? Mis mõttes pean ma oma tavapärasesse elu tagasi tulema? Ning mingis mõttes pean ma kõik uuesti alustama, sest kõik, mis ma maha jätsin Eestisse ei ole enam sama. Miski ei ole enam kunagi sama. Mis siis kui ma tõesti olen liiga palju muutnud. Ehk inimesed Eestis on muutnud? Mis siis kui ma enam ei sobi seltskonda? Ja fakt on see, et Hollandi on minu lemmik riik, kuid PÄRAST Eestit. Soovin, et saaksin vahemaad Hollandi ja Eesti vahel vähendada, nii saaaksin tulla siia kasvõi iga kuu. Leian, et Hollandisse tulek oli täielikult õige otsus.
Muidu eluke veereb vaiskelt mööda rattaga kooli ja koju sõites (18+18km). Koolipäevad on pikad. Tohutult pikad. Kahel päeval saan vabaks pool viis ning ülejäänud kolmel korral veerand neli. Õnneks on tihti peale esimene tund vaba või mõni tund on tühi. Vaikselt armun siin Groningeni linna. Igapeävaselt riskin siin ka katkise ratta või mõne luuga, sest liiklus hommikuti on tihe ning eks see üks võiduajamine ole ajaga. Rattaid ja autosid on palju. Ja teate küll mind, mõtlemine pole just kõige tugevam ja minu liikutused liikluses kaalutlematud. Üritan küll anda endast parima, aga see on endiselt väga-väga raske. Teed on nii väiksed ning enamus on ühesuunalised, seega saan ma iga kord väikse südame rabanduse, kui buss või auto tuhiseb must 10 cm kauguselt must mööda. Kõik toimub nii kiiresti. Jumal tänatud, et holllandlased elavad reeglite järgi, muidu oleks hommikud ja koju minekud katastroofid. Aga siiani olen pääsenud õnnetusest ning mu sõbrad naervad minu saamatuse üle Hollandi liiklusega.
Muide, ükspäev oli siin nii soe, et ma sõitsin koju õhukese särgiga ning ikka oli palav. Seda ilma oli kaks päeva ning nüüd on taas lumi maas. Ja uskumatu, kui elavad on hollandlased päiksega. Tänavad, poed olid rahvast täis. Kõik olid rõõmsad ning elu säras sama säravalt nagu päike taevas ning siis kadus see päike ja hollandased tõmbusid tagasi. Nad tõesti vihkavad lund ning armastavad päikest ning suve.
Olge mõnusad! Loodan, et kirjutan siia peagi jälle, aga see ei ole nii lihtne kui paistab.
