Vabandan, et nii pikk paus sisse on tulnud. Vahepeal on juhtunud meeletult palju. Üritan kirjutada kiire postituse kõigest, mis pähe torkab, mis vähegi oluline on olnud. Alustada võib ehk sellest, et olen nüüd uues peres. Alustasin pika ja väga emotsionaalse postitusega sellest kõigest, kuid leidsin, et minu kirjutis on liiga sünge ja see ei lähe kokku minu praeguste tunnetega ning vanasid arme pole mõtet uuesti vüles kaevata. Niisiis, uus postitus koos värviliste tunnetega.
Elan uues peres 23. detsembrist. Päev pärast minu sünnipäeva. Lahku läksin oma vana perega soojade tunnetega (ma vähemalt ise tunnen nii). Viimasel päeval suutsin veel kausikese kildudeks kukutada, aga lohutasin end sellega, et killud toovad õnne. Sünnipäev ise möödus aga vaikselt, kuid väga armsalt. Aga uuest perest nüüd. Uus pere elab Rodenis... Oot, parandan ennast. Mina elen nüüd Roden-is. See on ''väike'' koht Groningeni lähedal. 18 km linnast ja PALJU ÕNNE MULLE! Igapäevane jalgratta sõit on veelkord pikenenud. WOOOHOO! Koju tagasi tulles ei taha ma jalgrattas isegi mitte näha! Kuid hetkel mõtlen, et arvatavasti hakkan ma jalgrattaga Eestis VEEL rohkem sõitma, sest kõik vahemaad tunduvad siis nii tillukesed selle 18 kõrval. Igapäev 36 km. Jipii! Uus kool on aga täpselt kesklinnas ning üle 1000 õpilase - minu jaoks suur kool. Ja esimesed muljed on väga meeldivad. Õhkkond on palju vabam kui Friislandis. Seal oli koolikord palju karmim, aga siin on elu nagu lill. Täna üks õpilane lakkis tunnis lause küüsi. See tajas küll imestama ja tundus kuidagi väga väär, aga mis seal ikka. Natuke ka minu praeusest perest. Pereema Tineke, Pereisa Jack - mõlemad on viiekümnendate alguses. Kaks peretütart Daisy (15) ja Eva (13) ning koer Stripe. Tohutult armas perekond! Eriti need kaks õde on nii armsad koos ning see paneb mind igatsema minu väikest õeraasu. Ja see perekond on üleüldse üks paras kamp tolguseid just nagu mina. Katus sõidab 100-ga ning naerame koguaeg. Midagi minu jaoks. Ja nad on nii hoolivad minu suhtes ning Jack ja Tineke hoolitsevad minust nagu oma lapse eest, kuid ma olen nüüd peres kõige vanem laps ja nad on natuke kohakad ning nad ei tea, kuidas peaksid käituma nii vana lapsega. Ma ju 17! Nii vana olen iseendalegi. Muide, mul on siin oma ROOSA tuba. Mu esimene ja arvatavasti viimane roosa tuba. Ja üleüldse olen siin majas nii õnnelik. Ainuke asi millega pean siin jagelema on oma igatsus tundega Eestimaa vastu. Unenägude peale mõldes, siis meenuvad ainult Eestiga seoses ehk siis minu unenägudemaailm koosneb põhiliselt ainult Eestiga seoses. Ja see magamine on üleüldse omaette teema. Pole veel tundnud nii suurt raskusi magamisega. JA eks neid pisiprobleeme ole veel, aga preagu keskendun ainult oma õnne tundele, mis võib kõlada egoistlikult, aga ma arvan, et hollandist tagasi jõudes on minu lapsepõlv läbi ja tagasi tulen noore täiskasvanuna.. Hetkel tekitab see lause mulle nalja, sest minu mõttemaailm on küll nii imelikuks kätte läinud. Mulle ikka veel meeldib ringi tõllendada ja naerda nagu 5-aastane plikatirts.Täna bussis tegin oma hostõel margi nii täis oma naermisega. Aga ma ei suutnud oma õnnetunnet sees hoida ja lasin kajakaid üle terve bussi. Asi, mida ma veel tunnen on see, et ma olen nii avatuks läinud. Uskumatu! Mina ja avatud?! Võiksin vist kõigest rääkida ilma piinlikust tundmata.
Aga kahjuks ma pean minema nüüd. Väga lühike ja kiire ülevaade mu hetke olukorrast. Nii palju on vaja veel teile rääkida! Ja kui mingisuguseid küsimusi või uudishimu on asjadest, mida ma võiks rääkida, siis küsige julgelt! Nüüdseks on olnud kerge paus Eestimaast ning üritan nüüd tagasi lainele jõud, aga see pole üldse mitte nii kerge, kui võib tunduda.
Olge paid!
PS! Hollandisse on ka jõudnud miinus kraadid ja lumi! Ma pean veel kindasti rääkima teile nalju seoses lumega! Lumi ei kuulu kohe kindlasti Hollandisse
