Väike saladus

Tsauki!

Tunnen sügavat kohustust juaba mitemendat päeva teile siia kirjutada. Hetkel on mul vaba tund. Siinse tunniplaani kehvem osa ongi see, et väga palju on vabasid tunde, mis teevad mu koolipäeva tüütult pikaks. Tervelt kaks korda nädalas lõpeb mu koolipäev pool VIIS!! Teine kaks korda lõppeb 15.45. Ja teisipäev on see päev, kus ma saan kell 3 või varemgi vabaks (oleneb, kas klassijuhataja tund toimub). Üks tund on selles koolis 45 minutit. Nii, mida ma siis vahpeal teinud olen?

Üks tipphetki minu vahetusaasta juures on kindlasti see, et käisin Amsterdami jalgapalli areenal Eesti vs Hollandi jalgpalli matši vaatamas. Emotsioonid olid meeletud. Kõige kurvem asja juures oli see, et istusin hollandlaste publikus. Eks ma siis üksida kisasin ja lehvitasin oma tillukest Eesti lippu Eesti auks. Kõige piinlikum hetk oli siis, kui oli hümni laulmise aeg. Kõik hollandlased minu ümber vaatasid mind ja kuulasid huviga minu prääksumist. Sel hetkel olin ma kergelt öeldes pahane, et meie hümn on nii kõrge... Hääl ei ulatu sinna kõrgele. Kuigi mängu saatus oli teada (Eesti kaotab, sest Hollandis on jalgapall väga tugev) olin see suurepärane elamus. Ma sain nii palju tähelepanu. Üks mees tegi isegi minuga pilti. Ja see atmosfäär seal oli suurepärane. Ma ei oskagi väga oma kogemsut kirjutada. Jalgapalli huvilised ehk mõistavad. Ja siuke naljakas seik ka, et üks mees tuli küsima mu käest eesti keeles, kust saab pileteid osta ning ma ei soandu vastata. See võttis mul 10 sekundit, et aru saada, mida ta ütles ning siis ma ütlesin oma hostisale: ''tickets, where can you buy tickets?'' Ma olen veits juhmard.. Hetkel on sellest isegi piinlik mõelda veits. Jalgapalli triüün publikule oli suur ning täis hollandlasti. Üks sektor oli ainult sinine (eestlased). Ja meeletult hea oli kuulda nende ergutamist. Ja muidugi kui hollandlased said värava, siis hollandlased tõusid püsti ning mina jäin istuma. Ja pärast mängu avaldasid kerget kaastunnet meie kaotuse üle, aga ma vastasin, et ma ei ole kurb.. Hollandi ju võitis. Hetkel olen kuidagi kaheks rebitud. Aga ma ei oska seda sõnadesse panna, kui lahe seal areenal oli.. Mängu lõppseisuks jäi 3:0 Hollandi kasuks. Peaks tihedamini hakkama külastama live's.


Munadepühad möödusid mul väga tavaliselt. Parim selle asja juures olid vabad peävad. Reede ning siina ka esmaspäev. Mõned koolid andsid veel lisaks vabu päevi. Näiteks minu noorema õe kool, tal oli vaba, neljap, reede, esmasp ja ka teisipäev. Minu tavalisest pikem nädalavahetus oli sisustatud vabatahtlikuks olemisega (kui ükskord alustad vabatahtlikusega, siis sellest enam väljapääsu vist ei ole). Abistasin toidlustamisega. Sööjateks olid korvpallurid üle euroopa, aga mitte Eestist. Ma lootsin väga, ma oleks kohe pikalt nendega lobisenud. Istunud kohe maha nende söögilauda ja rääkida endast tühjaks eesti keelest. Nägin ka korvpalli mängu. Ja siis avastasin, et korvpall on ikka mega äge. Ja kojutulles pajatasin kohe, et nii lahe oli mäng jne.. Ja siis pereisa ütles, et peaksime mienma vaatama siin korvpalli koos perega. Ta ütles, et ta ei saa garanteerida piletite saamist, kuid järgmiseks nädalavahetuseks on mu vahetusisa saanud minu Hollandi perekonnale piletid korvpallile. Näen ära siis hollandi parima korvpalli tiimi, kes on muide pärit Groningenist. How cool is that? Ma väga-väga ootan seda suurima põnevusega.


Eks mu eluke vaikselt veereb siin. Inimesed aga kiidavad teavani minu hollandi keelt, et kuidas ma ikka kõigest aru saan ja nii. Rääkimine on natuke kehvake, aga küll hakkan ka rääkima. Ja mõned leivad, et ma peaks ikka siia Groningeni ülikooli tulema. Ise arvan, et see ei juhtu. Ei taha kodust enam nii kaua ära olla.


Jagan teiega väikest saladust. Nimelt olen avastanud mille nimel tahan elus pingutada..
1. Eesti, minu kodu, Nõuni. Kõike ikka parema tuleviku nimel
2. Muusika. Klaveri mängimine on super mõnus tegevus. Õppimise tempo on küll natuke aeglane. Minu suurim tribüüt (loodan, et on õige sõna, mida kasutan) on see laul: http://www.youtube.com/watch?v=fluNlAQszS8 Jah, oskan seda algusest lõpuni mängida. Ja peaaegu on selge ka see lugu: http://www.youtube.com/watch?v=LGnt42d67Mc Jah, mõlemad on ka Videviku teemaga.. Aga enda kaitseks võin öelda, et Videviku soundtrack on meeletult ilus. Minu arvamust mööda. Ja muidugi ei tasuks unustada minu armastust hardstyle vastu..
Trummipõrin kolmanda armastuse jaoks...
3. Autod. Ma enam ei oska neid mööda vaadata. Kohutav kui väga kibelen auto rooli. Minu rõõmuks saan ma juba 18 sellel aastal. Kuna see juhtus, et ma juba nii vana. 17 on okei, aga 18?!?! Suurim hirm autode juures on see, et kas ma olen piisavalt andekas... Aga eks see tulevik näitab. :)


Ilm läheb meil siin järjest ilusamaks. Päike on taas viimastel päevadel nahka paitamas. Minu suurim vihavaenlane on aga tuul, mis kahjuks on alati vastu. Kooli sõites on vastutuul, koju minnes vastutuul. Kohtuav! Kohutav! Pole nalja asi sõita 18 km vastutuulega. Aga siis kui tuult ei ole on rattasõit lausa lust. Tõeline nauding.


Ja palun hoidke jätkuvalt teineteist kui ka meie Eestit!

TEIE

Mis siis, kui...

Tere! Olen täitsa elus veel.. Ei ole unustanud kodu. Hetkel istun koolis ning mul on vaba tund. Ei ole üldse tuju õppimiseks hetkel. Pea laiali otsas ning unistusi täis. Iga päevaga saan järjest selgemaks iseendas. Kuigi hollandi taevas on pilvi täis, siis minu peakeses kõik aina selgineb. Olen saanud selge pildi sellest, mille nimel peaksin tulevikus pingutama ning mille nimel elada. Naljaks on seda öelda, aga üks asi on kindel. Eestit ei ole kavas mul hüljata. Kohati on see siiani uskumatu, et ma olen siin, Hollandis! MINA OLEN SIIN! Mina, tavaline Eesti plika väiksest külast. Ma näen iga päevaga üha enam, et kui sa midagi tahad, siis KÕIK ON VÕIMALIK! Ja kui sa ei usu, siis ma näitan sulle.

Koduigatsus on üle pea kasvanud. Aasta on nii pikk aeg, kuid samas ka paras. Vahel tahaks lihtsalt lennukile istuda ja minna KOJU. Oma tuppa, oma voodisse. Tahaks kiusata oma kiisut ning kindalsti tahaks kiusata oma õde tema kassi kiusamisega. Tõsiselt igatsen oma õe vääntsutamist. Eriti igatsen tema maitsvaid võileibu ja sooja kakaod ning meie salaplaane emme ning issi selja taga (mitte midagi paha tahtlikku, lihtsalt tavapärasest rohkem kommisöömist või siis mõne nõmedast reeglist mööda hiilimine. Nagu õed ikka). Eriti tahaks oma emme toite. Hapukoort pole juba üle seitsme kuus söönud (vahel on seitse kuud täis tiksunud) ning pelmeenid. Emme, varu sügavkülm pelmeene täis. Värskelt ahjust tulnud sealiha tahaks ka. Ja juustu vorsti, musta ning peenleiba, meie saia. Viinerid! Tohutult igatsen oma kulla sõpru. Teha nendega kõige idiootsemaid asju koos. Tahaks auto rooli istuda. Tahaks hambaarsti juurde minna ning Eesti odavasse juuksurisse. Kõige lihtsam ja odavam lõikus on 15 eurot, minu kaasvahetusõpilane siin Hollandis käis juuksuris juukseid värvimas ning 60 eurot küsiti talt. Veel igatsen kõlareid, neid, mis minu kodu elutoas on. Tahaks kuulata muusikat nii kõvasti, et mu kõrvadel on valus. Mind teeb väheke õnnelikumaks fakt, et ma olen kodus vähem kui nelja kuu pärast, kuid see mõte tekidab ka minus paanikat. Mis mõttes ma pean Hollandist lahkuma? Mis mõttes pean ma oma tavapärasesse elu tagasi tulema? Ning mingis mõttes pean ma kõik uuesti alustama, sest kõik, mis ma maha jätsin Eestisse ei ole enam sama. Miski ei ole enam kunagi sama. Mis siis kui ma tõesti olen liiga palju muutnud. Ehk inimesed Eestis on muutnud? Mis siis kui ma enam ei sobi seltskonda? Ja fakt on see, et Hollandi on minu lemmik riik, kuid PÄRAST Eestit. Soovin, et saaksin vahemaad Hollandi ja Eesti vahel vähendada, nii saaaksin tulla siia kasvõi iga kuu. Leian, et Hollandisse tulek oli täielikult õige otsus.


Muidu eluke veereb vaiskelt mööda rattaga kooli ja koju sõites (18+18km). Koolipäevad on pikad. Tohutult pikad. Kahel päeval saan vabaks pool viis ning ülejäänud kolmel korral veerand neli. Õnneks on tihti peale esimene tund vaba või mõni tund on tühi. Vaikselt armun siin Groningeni linna. Igapeävaselt riskin siin ka katkise ratta või mõne luuga, sest liiklus hommikuti on tihe ning eks see üks võiduajamine ole ajaga. Rattaid ja autosid on palju. Ja teate küll mind, mõtlemine pole just kõige tugevam ja minu liikutused liikluses kaalutlematud. Üritan küll anda endast parima, aga see on endiselt väga-väga raske. Teed on nii väiksed ning enamus on ühesuunalised, seega saan ma iga kord väikse südame rabanduse, kui buss või auto tuhiseb must 10 cm kauguselt must mööda. Kõik toimub nii kiiresti. Jumal tänatud, et holllandlased elavad reeglite järgi, muidu oleks hommikud ja koju minekud katastroofid. Aga siiani olen pääsenud õnnetusest ning mu sõbrad naervad minu saamatuse üle Hollandi liiklusega.

Muide, ükspäev oli siin nii soe, et ma sõitsin koju õhukese särgiga ning ikka oli palav. Seda ilma oli kaks päeva ning nüüd on taas lumi maas. Ja uskumatu, kui elavad on hollandlased päiksega. Tänavad, poed olid rahvast täis. Kõik olid rõõmsad ning elu säras sama säravalt nagu päike taevas ning siis kadus see päike ja hollandased tõmbusid tagasi. Nad tõesti vihkavad lund ning armastavad päikest ning suve.

Olge mõnusad! Loodan, et kirjutan siia peagi jälle, aga see ei ole nii lihtne kui paistab.

Uus pere

Terekest!

Vabandan, et nii pikk paus sisse on tulnud. Vahepeal on juhtunud meeletult palju. Üritan kirjutada kiire postituse kõigest, mis pähe torkab, mis vähegi oluline on olnud. Alustada võib ehk sellest, et olen nüüd uues peres. Alustasin pika ja väga emotsionaalse postitusega sellest kõigest, kuid leidsin, et minu kirjutis on liiga sünge ja see ei lähe kokku minu praeguste tunnetega ning vanasid arme pole mõtet uuesti vüles kaevata. Niisiis, uus postitus koos värviliste tunnetega.

Elan uues peres 23. detsembrist. Päev pärast minu sünnipäeva. Lahku läksin oma vana perega soojade tunnetega (ma vähemalt ise tunnen nii). Viimasel päeval suutsin veel kausikese kildudeks kukutada, aga lohutasin end sellega, et killud toovad õnne. Sünnipäev ise möödus aga vaikselt, kuid väga armsalt. Aga uuest perest nüüd. Uus pere elab Rodenis... Oot, parandan ennast. Mina elen nüüd Roden-is. See on ''väike'' koht Groningeni lähedal. 18 km linnast ja PALJU ÕNNE MULLE! Igapäevane jalgratta sõit on veelkord pikenenud. WOOOHOO! Koju tagasi tulles ei taha ma jalgrattas isegi mitte näha! Kuid hetkel mõtlen, et arvatavasti hakkan ma jalgrattaga Eestis VEEL rohkem sõitma, sest kõik vahemaad tunduvad siis nii tillukesed selle 18 kõrval. Igapäev 36 km. Jipii! Uus kool on aga täpselt kesklinnas ning üle 1000 õpilase - minu jaoks suur kool. Ja esimesed muljed on väga meeldivad. Õhkkond on palju vabam kui Friislandis. Seal oli koolikord palju karmim, aga siin on elu nagu lill. Täna üks õpilane lakkis tunnis lause küüsi. See tajas küll imestama ja tundus kuidagi väga väär, aga mis seal ikka. Natuke ka minu praeusest perest. Pereema Tineke, Pereisa Jack - mõlemad on viiekümnendate alguses. Kaks peretütart Daisy (15) ja Eva (13) ning koer Stripe. Tohutult armas perekond! Eriti need kaks õde on nii armsad koos ning see paneb mind igatsema minu väikest õeraasu. Ja see perekond on üleüldse üks paras kamp tolguseid just nagu mina. Katus sõidab 100-ga ning naerame koguaeg. Midagi minu jaoks. Ja nad on nii hoolivad minu suhtes ning Jack ja Tineke hoolitsevad minust nagu oma lapse eest, kuid ma olen nüüd peres kõige vanem laps ja nad on natuke kohakad ning nad ei tea, kuidas peaksid käituma nii vana lapsega. Ma ju 17! Nii vana olen iseendalegi. Muide, mul on siin oma ROOSA tuba. Mu esimene ja arvatavasti viimane roosa tuba. Ja üleüldse olen siin majas nii õnnelik. Ainuke asi millega pean siin jagelema on oma igatsus tundega Eestimaa vastu. Unenägude peale mõldes, siis meenuvad ainult Eestiga seoses ehk siis minu unenägudemaailm koosneb põhiliselt ainult Eestiga seoses. Ja see magamine on üleüldse omaette teema. Pole veel tundnud nii suurt raskusi magamisega. JA eks neid pisiprobleeme ole veel, aga preagu keskendun ainult oma õnne tundele, mis võib kõlada egoistlikult, aga ma arvan, et hollandist tagasi jõudes on minu lapsepõlv läbi ja tagasi tulen noore täiskasvanuna.. Hetkel tekitab see lause mulle nalja, sest minu mõttemaailm on küll nii imelikuks kätte läinud. Mulle ikka veel meeldib ringi tõllendada ja naerda nagu 5-aastane plikatirts.Täna bussis tegin oma hostõel margi nii täis oma naermisega. Aga ma ei suutnud oma õnnetunnet sees hoida ja lasin kajakaid üle terve bussi. Asi, mida ma veel tunnen on see, et ma olen nii avatuks läinud. Uskumatu! Mina ja avatud?! Võiksin vist kõigest rääkida ilma piinlikust tundmata.

Aga kahjuks ma pean minema nüüd. Väga lühike ja kiire ülevaade mu hetke olukorrast. Nii palju on vaja veel teile rääkida! Ja kui mingisuguseid küsimusi või uudishimu on asjadest, mida ma võiks rääkida, siis küsige julgelt! Nüüdseks on olnud kerge paus Eestimaast ning üritan nüüd tagasi lainele jõud, aga see pole üldse mitte nii kerge, kui võib tunduda.

Olge paid!

PS! Hollandisse on ka jõudnud miinus kraadid ja lumi! Ma pean veel kindasti rääkima teile nalju seoses lumega! Lumi ei kuulu kohe kindlasti Hollandisse