ELOst hakkab teoorias minu vahetusaasta.See toimus 8-10 juuli Kurtnas. ELO on koht, kus ettevalmistatakse vahetusõpilasi vahetusaastaks. Teine oluline asi oli see, et sain kohtuda enda saatusekaaslastega. Nägin ära ka teised kolm inimest, kellega koos 11. augustil lennukisse astun. 29 päeva pärast!!! Tegelt tahaksin juba homme lennukisse astuda :D. ELO aitas veel kõigele muule saada üle hirmudest.
Annan lühikese loeteluga teile ülevaate sellest, millest me rääksisime seal. Rääksime kultuurist (erinevused, kuidas sulanduda), vahetusprogramm (kuidas toime tulla välismaal), kommunikatsioon, hirmud, propleemide lahendamine, piirid, simulatsioon, reisikorraldus, kindlustus, viimasel päeval kirjutasime endale kirja, mille saame kätte aasta pärast järelorientatsioonil ning igal päeval ka palju lõbu.
ELO oleks võinud kauem kesta, sest sealne õhkkond oli lihtsalt super. Olemine seal oli vaba. Kõigiga oli midagi rääkida. VÕPe (vahetusõpilasi) oli seal umbes 60. Lõpuks oli nii, et mõnede üksikute nimed jäid meelde, kuid mis riigi keegi oli valinud jäi väga hästi meelde.
Sealsed vabatahtlikud on ühed kõige coolimad! Nendes pulbitsev energia... Kõige enam meeldis nende stoorid. Kõik vabatahtlikud on olnud ka ise VÕPid. Nad ise ütlevad, et nad on üks suur perekond. Põhiline on see, et neile kõigile meeldib süüa ja nad ainult sööksidki. Tegelikult ikka kõigile yfukatele meeldib süüa, ka mulle.
Lisaks oli sain kiustata ka üht Hollandis käinud vahetusõpilast Helenit. Nii hea oli kuulata Hollandi kohta uusi asju. Aaam, muide, mulle öeldi ELOl juba teist korda, et ma tundun olema väga hollandlane.
ELOl sain aru ka, kui palju mul on tegelikult vedanud. Mõni oli palju rohkem sponsorkirju saatnud laiali kui mina, aga polnud ühtegi positiivset vastust. Ja seoses perega. Mõni pole siiani saanud pere. Hollandisse minejatest oli mul ainukesena kindel pere, kuigi nüüd sai endale üks tüdruk kindla pere.
